BLOGI: Surm kui lahutamatu osa elust – 11.12.2018
- Posted by Liis Kuurme
- On 11. dets. 2018
- 0 Comments
- areng, elu, energia, infoväli, inimese energia, integratiivne meditsiin, liis kuurme, otsus, positiivsed tulemused, psühhosomaatika, sagedus, surm, teadlikkus, vastutus
Tänane teema on surm, sest see ongi lahutamatu osa elust. Enamasti on see teema inimestele ebamugav ja ebameeldiv, sest sellel on tume, kurb ja valus taust. Aga mida me teame üldse surmast? Miks meie ühiskonnas on surmast rääkimine tabu? Kas sa ei arva, et see on oluline osa elust? Oled sa mõelnud, et ka iga minut, iga päev ja iga aasta me sureme ja sünnime aina uuesti ja uuesti?
Kindlasti peab ära mainima siin erinevuse, mis puudutab nö enneaegselt või vägivaldselt võetud elu ees, on see siis õnnetus vms. Küllap on ennekõike sellistes olukordades raske surma olemasoluga leppida. Ja see on inimlik reaktsioon valule.
Mind ajendas aga esiti kirjutama antud teemal eelmisel nädalal ilmunud artikkel. Eriti puudutas siin lõik: “Tänapäeva meditsiin on võimas, aga mitte kõikvõimas. Kes peaks seda teadma paremini kui arstid ise. Nad näevad iga päev surma (Eesti 24 intensiivraviosakonnas sureb aastas umbes tuhat inimest). Nad näevad iga päev sedagi, mida toob kaasa elustamine ja iga hinna eest elus hoidmine.”
Mina puutusin kaotuse ja surmaga kokku esimest korda juba lapsepõlves. Pärast seda veel mitu korda ning täna hakkan alles aru saama, mida see päriselt endas kätkeb.
Näiteks tundub mulle, et lapsele on surm hirmutav ainult siis, kui tema keskkond selle hirmutavaks loob. Maailmas on kultuuriruume, kus surma tähistatakse rõõmsa ja pühaliku sündmusena, sest hingel, kes füüsilisest kehast eraldus, on nüüd peale surma võimalik edasi liikuda “põnevamatele jahimaadele”. Seega arvatakse füüsilisel kehal olevat vaid teatud roll kogu eksistentsis ning selle kadumine ongi “normaalne” nähtus.
Surma juurde käib paratamatult ka oluline protsess – lein. Mulle tundub, et isegi sellega on meil raske tegeleda. Seda ei peeta väga oluliseks ja seda tehakse tavaliselt vaikselt omaette nii, et see igapäevaelu ja tegemisi ei segaks. Ometi on see väga tugev emotsioon, mille sees toimub suur hingeline areng ja tervenemine.
Aga millisest surmast ma täna räägin? Üks surm on see, kui inimese füüsiline keha on küllalt väsinud, haige ja kurnatud, et ta otsustab sellest kehast lahkuda. Teine aga on surm ilma füüsilisest kehast lahkumata.
Soovin siinkohal jagada paari mõtet ennekõike sellest viimasest variandist.
Eelmise nädala blogis rääkisin sellest, et olen alles hiljuti teinud läbi väga suure muudatuse oma elus, vaatlen enda teekonda täna hoopis teise nurga alt. Üks olulisemaid nüansse selles on ka aktiivne osalemine enese surma ja sünni protsessis. Mõnevõrra hullumeelne vaatenurk, mis? Ometi on minus tänulikkus selle eest, et mul on keha, millega ma saan siinses elus kogeda kõike ja aktsepteerida enda ümbritsevat. Ma ei ole täna enam see inimene, kes ma olin eile ja homme olen ma jälle erinev inimene, kes ma olin täna. Jätan eilse päevaga hüvasti ning tänan teda õppetundide ja kogemuste eest. Inimeste ja tunnete eest. Täna aga sünnin uuesti ja vaatan mind ümbritsevat maailma uudishimulikult ja luban endal õppida jälle uut. Armastada ja anda maailmale ning inimestele midagi tingimusteta, st omamata egopõhiseid kiindumusi ja sõltuvust kellestki/millestki. See on hetkes elamine ja nauding. Ma suren iga hetk ja sünnin jälle uuesti, nii annan võimaluse koguaeg tulla välja ka mugavustsoonist, eelarvamustest, mineviku draamadest, pettumustest jne. Tead ju küll, et meie rakud kehas samuti aina uuenevad – ehk sünnivad ja surevad, siis ei olegi see vaatenurk nii jabur ja segane, eks?
On sul olnud raske teha otsuseid oma elus? Ka otsustamisest kirjutasin ma mõni aeg tagasi. Kuid on üks põnev ja intrigeeriv võte, mida kasutan viimasel ajal ise päris tihti. Proovi järgi – võibolla aitab see ka sind! Niisiis, kui sul on vaja otsustada midagi ja oled hädas valiku tegemisega – küsi nõu ja abi surmalt, sest nii lähtud oma valiku tegemisel sisetundest ja aususest. Mida see tähendab? Kui sulle täna öeldaks, et sul on jäänud elada siinses kehas veel nt paar kuud, siis mida sa sellisel juhul otsustaksid? Kas see otsuse vajalikkus muudab midagi maailmas ja su elus paremaks? Igatahes võid üsna kindel olla, et surm annab sulle vastuse üsna kiiresti ja ei lase jääda kinni kahtlustesse ja hiljem kahetsusse.
Seega on sinu valik ja vastutus elada täna, siin ja praegu just nii, nagu sulle tundub olevat kõige parem. Saa surmaga sõbraks, sest ta aitab sul seda elu näha teise nurga alt. Ta ei ole su vaenlane ja teda pole vaja karta. Temas on palju lohutust, tarkust ja armastust. Ning lõppude lõpuks annab temaga koostöö ju sulle ka võimaluse elada “sajaga” oma täispotentsiaalis, eneseteostuses ja hoolivuses!
Niisiis soovin sulle julgeid uusi vaatenurki, oma mugavustsoonist väljatulemisi, headust ja hoolivust enese suhtes!
Sinu terapeut,
Liis Kuurme
0 Comments