Ma soovin kirjutada teemal, mis väisab klientidega minu teraapiatuba viimasel ajal päris palju. Selleks on valu. Valu saab ennast ilmutada meile päris mitmes vormis – füüsilise valuna füüsilises kehas ja emotsionaalse valuna hinges ja südames.

Miks me tunneme nii palju valu? Miks on just seda emotsionaalset valu nii paljudel inimestel ja miks nad ei oska sellega midagi peale hakata? Mida me mõtleme valu all?

Füüsilises kehas tuntakse valu ära kohe, sest see tekitab ebameeldiva seisundi, see otsekui halvab tegutsemise tahte ja võimekuse. Enamasti on valu kehas selles piirkonnas, mis on olnud pikalt pinges. Selles on kinnijäänud energia ja rakkudes on sagedus muutunud teiste rakkudega võrreldes drastiliselt. Eriti siis, kui see on nt lihasvalu. Istudes päevast päeva arvuti ees, on inimesed tihtipeale unustanud, et nende kehale ju pole tegelikult looduse poolt ette nähtud nii palju istuda. Me oleme loodud liikuma. Samas aga istume täna arvutitööd tehes, autos sõites, koolipingis, teleri ees jne. Mõtle vaid selle peale, kui me kõik püüdleksime rohkem selle poole, et igapäevaselt liigutada ja hoida enda keha dünaamilises liikumises, mitte jäigalt staatilises olekus. Kui palju vähem pingeid ja valu meil siis oleks?!

Mulle isiklikult tundub aga, et rohkem peame panustama ja vaatlema seda teistmoodi valu. See on see kirjeldamatu tunne meie sees, kus teinekord tõmbuks nagu hing kokku väikeseks, teinekord aga voolavad valusad pisarad meie silmist. Vahel aga on see valu hoopis südame juures ja ei luba meil isegi hingata. Mis see hingeline või südamevalu on?

Füüsiline valu on enamasti alguse saanud emotsionaalsest valust. Nii kaua, kui me emotsionaalset valu eirame, kasvab ja areneb ta niivõrd, et mõne aja pärast on tulemus igal juhul füüsilises kehas. Aga miks me oma südame- ja hingevalu siis ikkagi peidame ja eirame?

Kas pole nii, et igas valuaistingus on midagi, mida me vajame selleks, et meenutada endale seda, kust pärineme ja tuleme? Valu sees on mälestused ja kogemused, hetked meie elu õppetundidest. Mis sa arvad, kas valu on alati vaja lahti lasta? Vahest on valu vaja selleks, et me teaksime, mis on selle vastand? Ja kas valu vastandiks on alati kergus ja suur sõõm õnnetunnet? Või on valu vastand hoopis armastus? Valuga saab seostada veel teisigi tundeid, nagu nt lein, kurbus, viha, kaotus, hüljatus aga vahel isegi tingimusteta armastus.

Kuulen tihti inimesi ütlevat, et nad kardavad valu. Ja pole vahet, kas see on füüsiline või hingeline. Aga seda kardetakse. Kardetakse ka, et oma käitumise või valikutega põhjustatakse kellelegi teisele valu. Ometi ei saa me ju vastutada selle eest, kuidas keegi millelegi reageerib ja nii oleks ju üsna egoistlik ja ennatlik arvata, et me saame põhjustada teises inimeses valu. Minu soe soovitus sulle, kes sa kardad, et oma teguviisiga võiksid kelleski põhjustada valu – sa ei saa kunagi vastutada kellegi teise eest, vaid ainult iseenda eest. Kuid siinjuures on oluline olla teadlik ning eristada käitumises ja tegutsemises oma egohääl oma südamehäälest.

Hea lugeja, püüa vaadata sügavalt endasse sissepoole. Vaata, kus sinus on valu ja mõistata, mis on sinu jaoks selle vastand? Ja kas valu on võimalik ehk hoopis muuta sulle kasulikuks ressursiks?

Paljud filosoofiad ja teraapiad ütlevad, et mine oma valu sisse. Vaata ja tunne seda. Ja kui sa oled seda valu tunnistanud ja tundnud, siis ta kaob vaikselt. Mina annan siitpoolt veel enda soovituse – näe ennast tingimusteta kõikide erinevate tunnetega, ka valuga. Näe ja koge neid erinevaid tundeid, sest see aitab sul ennast rohkem tundma õppida ja näha, mis sinus kõik peidus on. Nii on lihtsam taluda ka valu, kui tead, et ta on su sees olemas. Valu muutmine armastuseks on minu jaoks parim ravim – proovi, võibolla ka sinu jaoks!

Sinu terapeut,

Liis Kuurme