Sattusin paar päeva tagasi vaatama üht mõneminutilist videointervjuud. Vastaja rollis oli üks inimene, kes viimastel aastatel on olnud mulle isiklikult väga suureks inspiratsiooniks – Marcus Schmieke (TW süsteemi looja). Seetõttu oli tema sõnum mulle väga oluliseks meeldetuletuseks. Kes teab, võibolla kõnetab see teema täna veel ka sind, hea lugeja?!

Püüa kujutleda ette ennast oma surivoodile, ümbritsetuna lähedastest inimestest, kes soovivad sinult saada veel viimaseid õpetussõnu või soovitusi, kuidas oma elu paremini elada? Mainitud intervjuus oli vastuseks üldsõnaliselt see, et me võiksime oma elu elada rohkem täielikult. Kuna me oleme tänu ühiskonnale, haridusele ja kasvatusele harjunud elama teatud ootuste ja tingimustejärgi, siis piirab see teinekord meid elama oma elu vaid 1% ulatuses kogu võimekusest ja teadlikkusest, mis meile võibolla sünnipäraselt antud on?! Seega on see nägemisulatus vaid vahest 1%, aga kui vaadelda seda tõeliselt suurelt ja täielikult elamist 360-kraadi ulatuses, võib meile avaneda hoopis põnevam pilt kogu maailmast ja võimalustest.

Näen ka ise paljudes inimestes seda kimbatust, kas minna oma turvatsoonist välja või mitte. Selles pole ju midagi vale ega halba, kui seal 1% ulatuses on inimesel heaolu ja turvatunne. Mind aga, kui igati uudishimulikku inimest huvitab veel suurem pilt.

Just! Minus on ilmselt see tohutu maailma avaramalt vaatamise himu. Miks? Aga just sellepärast, et olen tänu sellele hakanud rohkem julgema, rohkem tajuma seda, mis oli seni peidus olnud! Olen märganud, et kuigi seal 1% spektri ulatuses õppisin ja kogesin samuti midagi väga olulist, ammendas see mind. Meeletu hirm sellest spektrist välja astuda oli inimlik. Sest nendeks piirideks on enamjaolt kõigil see uskumine, mida süstib meile terve ühiskond. Me peame olema sellised ja sellised, käituma niimoodi, tarbima sedamoodi. Marcus toob oma intervjuus välja ka selle, et piiranguks on teinekord olnud isegi erinevad tsivilisatsioonid, rääkimata keeltest ja religioonidest.

Ja veel on mind on aina enam hakanud üllatama see, kuidas meie uue ühiskonna äärmusesse ja vastandumisse laskumine on seotud mingitsorti “gurundusega”. Küll peetakse guruks inimesi, kelle arvamused meile iseäranis sobivad ja kelle arvamusi võtame puhta kullana. Küll peetakse guruks ka teatud filosoofiaid, tõenduspõhiseid teadusi, kultuuri, kus oluline on jääda truuks 100% nendele uskumustele, sest need on fikseerinud ära selle, mis on õige ja/või vale. Ka peetakse guruks teinekord mingit süsteemi, sest “niimoodi on ju koguaeg olnud ja kui ma sellest nüüd loobun, olen ma väljatõugatu”. Milleks ometi??? See millegi/kellegi kummardamine ning õige ja vale kategoriseerimine piirab ju jälle meid ennast...

Olen nõus sellega, et väga paljud meist vajavadki mingit juhatust ja kedagi/midagi, mille järele joonduda. Aga kui vaadelda juuretasandil põhjust – miks seda vaja on???!!! Kas inimene ei saa enam iseseisvalt hakkama? Siis on sellele selgitusi palju. Ühtpidi oleme ka iidse loodusrahavana teadlik, et ühisel jõul on suurem vägi ja seetõttu on suurema hulga inimeste ühised vaated ja taotlused väga võimsad. Kuid samal ajal oleme tänases ühiskonnas läinud ka selles osas äärmustessening kaotanud vaat et tervikuna oma identiteedi!

Seetõttu, mu hea lugeja! Panen sulle täna südamele mõtte, mida võiksid kaaluda ja arutleda endamisi: kas ja kui palju elad sina oma 360-kraadisest võimekusest? Kui see protsent on väiksem kui 50, siis miks? Kas oled sellega rahul või mitte? Kas näed maailmas rohkem piiranguid või võimalusi? Kuidas sulle meeldib olla oma mugavustoonis või januned ehk millegi enama järgi?

Hooli endast piisavalt palju, et avardada oma mugavustsooni – sealt väljudes ja uut kogedes ei kahetse sa seda kunagi!

Ole hoitud!

Sinu terapeut,

Liis Kuurme