Viimasel nädalavahetusel käisin jälle õppimas ja kõige muu seas tekkis mõttevahetus ühe teise õpilasega teemal abi ja abi palumine ning ka selle vastuvõtmine. Minu juurde jõuab täna kliente väga erinevatelt elualadelt ning vanusegrupis koguni 15-85. Mehi ja naisi on ca 50:50. Ja enamasti, kui astub uksest sisse klient esimest korda, näen ma selgelt, kuidas tal on raske ennast avada. Ma olen arvanud, et küllap see on tema jaoks ebamugav ennast avada täiesti võhivõõrale inimesele, aga olen mõistnud ka seda, et väga paljude jaoks on abi palumine hoopis see, mis neid närib kõige rohkem.

Hea lugeja, kas sinul on samuti raskusi abi küsimisega? Miks sul on vahel kergem ja vahel raskem abi paluda? Kas abi vastuvõtmine on samuti raske? Miks ometi?

Tundub, et meid on meie kodumaa ajalugu nii palju “harjutanud” oma minevikuga, et tegelikult on tekkinud arusaam ja uskumus, et ei tohi näida välja nõrk ja seetõttu tuleks alati omal käel ja oma võimekusega kõigega hakkama saada. Nii on see arenenud tänaseks välja kahjuks juba äärmuslikuks enesekehtestamiseks ja maskideks, mis ütlevad “mul pole abi vaja, ma rassin ise kasvõi ninast veri väljas, aga abi ma ei palu!” (no mõni muigab siinkohal omaette ja pobiseb endale “hehh, see ju puhas ego-teema!” onju?)

Väga paljudes olukordades on need mehed (muidugi teevad seda ka naised), kes näivad tugevad ja enesekindlad välja, aga nende sisemuses on katki rebitud hing, kes püüab iga hinnaga olla koguaeg tugev, tubli, eeskujulik, mingis raamistikus ja mitte mingi hinna eest näidata välja, et ka temal on jaks otsa saanud või kohe saamas. Aga abi ei palu, sest esiteks – “no kuidas ma siis abi palun – ma olen ju tugev ja pean kõigega ise hakkama saama” või et “need, kes abi küsivad, on saamatud nannipunnid, kes hiljem ainult teiste abile loodavadki ja ise millegiga hakkama ei saa”. Kas ei tundu mitte äärmusena? Aga just täpselt selliseid väiteid ma oma elus ja kogemuses olen kuulnud.

Mõni aeg tagasi istus mu klienditoolis ca 50-aastane mees, kes tunnistas ühel hetkel siiralt, et tal on eluisu kadunud ja jõudu elamiseks napib. Tema silmadesse ilmusid pisarad, kui ta välja plahvatas: “tead, Liis, ma ei oska enam üksinda oma asju lahendada ja minult nõudis ainuüksi tohutut eneseületust, et tulla siia abi paluma!!!” Sarnaseid ütlemisi olen kuulnud ka varem, aga see puudutas kuidagi eriliselt – ometi üks inimene, kes julgeb tunnistada, et ta sai üle enese uhkusest ja julges lõpuks abi küsida! Isiklikult tundsin enda sees ülisuurt reaktsiooni sellele lausele – see liigutas mind väga just seetõttu, et härra andis endale võimaluse olla aus ja võtta eest see “tugeva ja iseseisvalt kõigega hakkama saamise” maski. See oli ilus! See inimene oli nii ilus oma eheduses ja aususes! See ülestunnistus oli tema hinge tervenemise tee alguseks. Sealt edasi on temaga toimunud juba suured muudatused ning ausad ülestunnistused iseendale on saanud hoo sisse. Tema enesetunne ja elujõud on tagasi tulnud ning ka öösiti saab ta lõpuks paremini magada. Lisaks on ta oma lähedastele andnud teada, et tal ongi abi vaja. Küllap ta alles õpib seda küsima ja asjatoimetusi delegeerima, aga algus on tehtud ja nagu ta ise ütles “kaotada pole mul enam midagi!”

Eile õhtul küsisin ma oma 12-aastaselt tütrelt, et kas tema jaoks on abi küsimine lihtne või keeruline. Ta vastas, et enamasti ta ei julge abi küsida, sest kardab jääda kellegi naerualuseks. Seda siis kooli kontekstis. Ma imestasin väga, sest tegelikult on tema kool tohutult toetav ja õpetajad on väga hea meelega valmis õpilaste küsimustele vastama. Siis aga täpsustas ta, et naerualuseks kardab ta jääda oma kaasõpilaste ees, kui ta ei ole saanud aru nt matemaatika ülesandest või õpetaja poolt esitatud ülesande lahendusest. Samas kui tal on vaja abi küsida elulistes olukordades ka võhivõõrastelt, pole see mingi probleem. Mõistan ka, et tema vanuses lapsed alles õpivad tundma ennast ja maailma natuke teise nurga alt. Seega on minu, kui lapsevanema eeskuju siin igati asjakohane. Hirmu tunda ükskõik mille/kelle ees takistab meid edasi arenemast ja päriselt ELAMAST!

Seega koondub abi küsimise teema kokku minu jaoks ka ebakindluse ja hirmu juurde.

• Hirm küsida abi, sest siis saad sa hukkamõistu mõne teise inimese poolt, kellel oli seni sinust hoopis teie kuvand.
• Hirm küsida abi, sest siis näid sa oma kolleegile/sõbrale ootamatult haavatavana ja nõrgana, mida võidakse sinu vastu ära kasutada.
• Hirm küsida abi, sest kui seda uuesti ja uuesti teha, võid sattuda mingis mõttes nõiaringi ning ühel hetkel avastad ennast olevana täiesti sõltuvuses kellestki teisest, kes sind aitab, sest tal on teatud võim su üle.
• Ebakindlus abi küsida, sest sa ise kah ei tea, kas sa abi tahaksid üldse vastu võtta?
• Kas abi vastuvõtmine on oma võimekuses alla andmine?
• Kui palju sa suudad usaldada ja teistele delegeerida ülesandeid ja nende täideviimist kõrvalt jälgida?

Ma soovitan sul, hea lugeja, mõelda abi küsimise ja vastuvõtmise peale veidi teise nurga alt. Kas oled kuulnud, näinud seda, kuidas loodusrahvad elavad? Ka praegu elatakse osades maailma paikades hõimuna. Selle eelis on justnimelt see, et terve kogukond, kelle hulgas sa elad, on sulle vajadusel toeks ja abistajaks. Nende seas ei ole hukkamõistu, vaid iga hõimu liige teab, et kui üks nende lülidest on parasjagu nõrk, on kogu hõimu eksistents lünklik. Niisiis püüavad nad aidata tingimusteta seda liiget, kes abi parasjagu vajab ja seda ilma probleemideta. Kas poleks mõistlik ka meie oma ühiskonnas olla abi küsijaks ja vastuvõtjaks, sest siis on ka meie enda panus tagasi sellesse ühiskonda kordades efektiivsem ja positiivsemate tulemustega? Tunnistagem siis ausalt seda, kui vajame abi ja võtkem ka abi vastu. Tegeleme oma ego probleemidega siis, kui on abi saadud ja oleme seeläbi oma elujõu tagasi saanud ja suudame jälle minna oma tasakaalupunkti. Seal paistab ja näib elu hoopis teistsugune. Miks mitte võtta vastu abi, kui oleme auku kukkunud ja ise sealt väljapääsu ei leia või ei näe? Mis meil seal augus istudes kaotada on? Kui sina otsustad jääda sinna auku, et saada ehk haletsust või kaastunnet oma ühiskonnalt, võidki sinna jääda. Sest tea, et see on lõpuks sinu jaoks isikliku arengu lõpp ning igavene mugavustsoon. Kui tahad sinna jääda, siis on see sinu valik, aga pead arvestama sellega, et augus pole õhku ega valgust ega toitu. Keegi ei hakka sulle seda elu lõpuni sinna auku saatma. Niisiis tarvitseb sul vaid öelda oma ühiskonnale “palun aita!” ja sind aidatakse! Kui järgmisel korral keegi teine samasse auku kukub, saad sa juba olla temale toeks ja küsida: “kas sa abi vajad? Kas sa abi vastu tahad võtta?” Oluline siinkohal on jätta igale inimesele tema valikuvabadus ja aktsepteerida ka seda, kui ta ei soovi abi vastu võtta, sest kedagi august vägisi välja ei saa tõmmata.

Soovin sulle rohkelt aktsepteerimist, valikuvabaduse austamist ja luba olla vahel abi palujaks ja pakkujaks!

Sinu terapeut,

Liis Kuurme