Täna olen sunnitud jälle pöörduma tagasi teemade juurde, mida vast praegusel ajal kõige rohkem käsitletakse ning mille osas on erinevaid arvamusi ilmselt seinast seina. Jah, kirjutan uuesti meie ühiskonna epideemiast – depressioonist! Miks? Aga seepärast, et ka minuni jõuab aina enam ja enam inimesi, kelle põhiliseks probleemiks on kas juba diagnoositud või veel diagnoosimisel depressioon. Ma olen teinud oma praktika käigus tööd kümnete ja kümnete inimestega, kellel on erinevate algpõhjuste näol välja kujunenud nende jaoks täiesti talumatu olukord. Nende inimeste puhul ei saa mitte kuidagi rääkida mingitest ühistest näitajatest, sest iga inimese lugu ja taust on erinev, ka nende algpõhjused on enamasti erinevad. Seetõttu ei saa siinkohal tuuagi välja põhilist protsessi käivitajat ühise nimetaja alla.

Mõtlesin pikka aega, kas ja kuidas ma saaksin kaardistada siiski lugusid ja oma protsessi liikunud klientide tagasisidet. Siinkohal võin tuua vaid paar näidet, mis on pannud mind aina enam mõtlema ühiskonna jätkusuutlikkuse ja tuleviku tervishoiu teemal laiemas plaanis.

Lisaks allolevatele näidetele, olen kokku puutunud väga paljude erinevate elualade esindajatega, erinevate vanusegruppidega ja mis seal salata – ka erinevate majanduslikel heaolujärjel inimestega. Niisiis saabki seetõttu siinkohal tuua välja eriti suure ja kange sõnaga – epideemia.

Hiljuti avaldati Õhtulehes väike osa repliigina minu arvamusloost, kus kirjutasin rohkemalt lahti meie tervishoiu tulevikku. Sellel teemal sõna võttes olin kindlal seisukohal, et see ei ole mitte vastandumiseks või võitlemiseks praeguste oludega või süsteemidega, vaid pigem otsekohene ettevaatamine meie tuleviku suunas. Siin ka otselink täispikale loole.

Ehmusin alles eelmisel nädalal ühe Harjumaa linna kooliõpetaja ütluse peale: “Kas tead, et 90% meie õpetajatest krõbistab igapäevaselt rahusteid ja antidepressante ja see ongi nende jaoks tavaline ja normaalsus!!! Nad soovitasid seda mulle kah, sest see on ju nii tavaline!” See õpetaja (56 a) otsustas ise võtta käsile raskem, keerulisem ja pikem teekond ning loobus kemikaalsest sekkumisest. Tema väga sügava depressiooni, ärevus- ja unehäirete ja kõige muu taustal on ta paljulapselise pere ema, kes käib täiskohaga tööl. Ometi otsustas ta, et oleks küll väga kerge minna nö vooluga kaasa ja võtta tablett, aga see pole niivõrd jätkusuutlik, kui olukorrast nö läbi närida ja alustada puhtalt lehelt tervena ning hoides edaspidi fookuses ka oma tervise hoidmist nii füüsiliselt kui vaimselt. Eeskujuks oma kolleegidele, sõpradele, aga ennekõike oma lastele ja perele. Aitäh talle selle jagamise eest! Meie omavahelise koostöö tulemusel astus ta pisikeste sammude haaval, aga järjepidevalt oma taotletud tulemuse suunas ja on tänaseks (ca 10 kuud hiljem) ilma keemiliste ravimiteta jälle täies elujõus, rõõmus ja tänulik ning terviklik ühiskonna liige.

Paar nädalat tagasi aga jõudis minu juurde noormees (33 a), kes oli psüühiliselt ja füüsiliselt katki, mis katki. Tal oli füüsilises kehas mitmeid läbielamisi erinevate sümptomite näol (tugevad seedeprobleemid ja talumatused erinevate toiduainete osas, allergia, erinevad põletikulised protsessid jne) ning ennekõike aga meeleolu tohutu langus, ärevushäired ja depressioon. Ta olukord oli tema enda jaoks talumatu ning ühe ärevushäire episoodi ajal kutsuti talle koguni kiirabi. Loomulikult veetis ta 40 päeva ka psühhoneuroloogia haiglas, kus tema enda väitel “ei tehtud ega uuritud ega ravitud teda mitte kuidagi”. Teda oli saatnud minu juurde üks peretuttav, kes on samuti minu klient olnud juba pikka aega. Selgus, et mees oli viimaste aastate jooksul sattunud olema olukordades, kus järjest oli pidanud matma oma sõpru ja lähedasi, samuti oli tal läinud hiljuti lõhki suhe, kaotanud võimekuse tööd teha ja raha teenida, üks õnnetu juhus teise järel. Ma olen talle tänulik, et ta siiski suutis end kokku võtta ja tulla vastuvõtule, kust peale esimest kohtumist sai ta suure tõuke selleks, et oma august jälle hakata välja tulema. Peale esmaseanssi tegime veel 5 korda sageduse teraapiat ning iga korraga on läinud tema olukord aina paremaks. Seda ennekõike tema enda väitel ning saan vaid kinnitada tema muutumist lausa silmnähtavalt! Tema oluliselt paranenud nii füüsiline kui vaimne seisund väljendub isegi tema väljanägemises, näoilmes ja jutus.

Kõige markantsemad näited depressiooni kohta on minu arvates ikkagi alaealised, kes satuvad minu juurde tänu nende hoolivatele vanematele ja vanavanematele, kes ometi ei suuda enam isekeskis olukorrale lahendust tuua. Üks ehe näide, mis mind isiklikult väga puudutas, oli tütarlaps (16 a), kes kevadel minu juurde jõudes oli manustanud erinevaid antidepressante juba 5 aastat!!! PÄRISELT! Alates 11-aastasest saadik olid arstid talle välja kirjutanud kangeid ravimeid, mille mõju ei tundnud ta ise ega märganud ka tema vanemad. Pärast 4-5 temaga läbiviidud tööprotsessi on noore neiu olukord samuti nii palju muutunud, et ta on lõpuks iseseisvalt hakkama saav, uudishimulik, rõõmsameelne ja õpihimuline noor, kelle jaoks on tulevik ja maailm avatud ja kes ei karda selles maailmas elada! Ta käib täna jälle koolis ja on leidnud endale tugeva ja toetava tugisüsteemi lisaks perele ka sõprade näol.

Ma ei saa kuidagi oma enese tundeid panna klienditöödesse, sest nagu kinnitan oma klientidele, aga ka sulle, lugeja, pole minu asi hinnata ja diagnoosida, vaid anda võimalikult ehe ja puhas info kliendi seisukorrast ja tema alateadvusest temale läbi tööprotsessi, mida teostan. Seejärel on võimalik hakata sasipundart vaikselt ka lahti harutama ja aktiveerub nö isetervenemise protsess. Siiski puudutab depressiooni teema üldisemalt mind väga, olles täna ise lapsevanem ning tulnud ka isiklikult aastaid tagasi välja sügavast depressioonist. Kuidas ometi on meie ühiskonnas leviv epideemia jõudnud juba nii suure haarde võtta, et ka 11-aastastele ei suudeta anda ennetavat abi? Et näha nende sisemaailma – olla empaatiline, mõista ja tunda siirast huvi nende käekäigu üle. Inimlikult mõistan aga ühiskonna saamatust selgelt – kõigil on kiire ja kõik püüavad anda endast kõik, et nende lähedastel oleks hea, toit laual, riided seljas ja katus peakohal. Aga ikkagi… Vahel poeme enda nahast välja, et meie lastel oleks paremad olud ja tingimused, kui meil – vanematel generatsioonidel. Aga on seda siis vaja? Kas elu ei peaks meie lapsi õpetama samamoodi, nagu õpetas elu meid omal ajal? Miks on ühiskond võtnud nii suures osas täna noortelt ja lastelt võimaluse ja vabaduse ise teha vigu, õppida neist ja näha päris elu?

Ma soovin tänase kirjatükiga uuesti viia sinu, hea lugeja, tähelepanu meie ühiskonna epideemiale – depressioonile. Sest selle alguspunkt oleme meie ise – meie ise vastutame oma elu eest, mitte keegi teine. Ei meditsiini-, ega haridussüsteem, ei meie riiklikud õigus- ega jõuorganid. Vast suunaks siis oma tähelepanu siiski võimalusele väljuda ise epideemiakoldest – otsustada võtta vastutus ise oma tervise heaolu eest hoolt kanda ja õpetada seda ka oma järeltulevatele põlvkondadele!

Minu praktikas on selline mõtte- ja käitumisviis toonud tohutul hulgal, lausa kümnetele ja kümnetele raskes olukorras ja tihti ummikseisus olevatele inimestele leevendust ning täna saavad nad vaid tänulikult mõelda möödunud depressioonile, kui õppetunnile, kuidas mitte elada.

Kui see teema sind kõnetas ja soovid mõtteid jagada või ka vastuvõtule tulla, siis tead, kust mind leida 🙂

Sinu terapeut,

Liis Kuurme