Me räägime iga päev aina enam mingist tohutust potentsiaalist. Paljud koolitused ja eneseabikursused pakatavad sellest sõnast. Mis imeloom see “potentsiaal” üldse on ja milleks me tänapäeval seda nii väga taotleme? Miks me arvame, et me juba ei kasuta enda potentsiaali ja kas seda peab ilmtingimata üldse kasutama?

Minu jaoks kerkis esimest korda elus üles antud teema ca 7-8 aastat tagasi. Ilmselt juba varemgi, aga ei osanud kuidagi teadlikult ilmselt enda jaoks fikseerida mõistet kui sellist. Kui ma täna räägin noortega vanuses 17-25 nende ressursist ja potentsiaalist, siis nemad on selles osas juba märksa haritumad. Ilmselt on meie “lumehelbekeste” ja nendele järgnenud põlvkond juba hoopis targemad. Nende jaoks on juba koolis märksa olulisem olla teadlik ja kujundada enda isiksust, kui õppida tuimalt fakte ja neid siis vastavalt nõutud reeglitele ette vuristada. Noored soovivad teada midagi palju olulisemat. Nad soovivad teadmisi rakendada enda elus juba kohe ja nüüd ning sellega kasvav teadlikkus luua seoseid igas eluvaldkonnas on aluseks ka meie ühiskonna edasisele näole aastate pärast!

Mis sa arvad, kas sa kasutad oma potentsiaali siis teadlikult või mitte?

Kas sinu jaoks on sinu isiklike võimete avastamine ja peidust välja toomine üldse oluline? Võibolla oled sa liiga väsinud jooksmast võidu kõikide nende “edukate ja edumeelsetega” ning soovid lihtsalt olla, jälgida ja kõndida juba sissetallatud rada? Võibolla oled sa lapsest saadik teadnud, mis on sinu tee ja võibolla on seda eeldanud ja oodanud ning kõik võimalused selleks loonud ka sinu esivanemad. Küllap aga mingil eluhetkel oled siiski olnud olukorras, kus sead kahtluse alla kõik, mis seni on tundunud “normaalne” ja “tavaline” ja “nii on ju koguaeg olnud”. Just sellel hetkel oled astunud sammu lähemale oma tõelisele olemusele, sellele “minale”, kes soovib väga saada kontakti sinu mõistuse hääle ja ratsionaalsusega. Kas poleks tore need “mina” osad kõik koostööd tegema panna! Niisiis on sinu sees üks “väike hääl” või tunnetus või teadlikkus või kuidas iganes sa seda nimetad, kes soovib, et sa oma potentsiaalile otsa vaataksid! “Sa oled ju võimeline millekski palju enamaks, kui niisama eksisteerimiseks!” ütleb ta.

Ma olen ise tajunud oma elu erinevatel hetkedel, et on päevi, kus teen automaatselt oma tegevusi ja need ei paku mulle mingit otsest pinget ega väljakutseid. Igapäevane rutiin on muutnud mind teinekord üsna mugavaks ja kui ma sinna olekski jäänud aastaid tagasi, poleks ma saanud aru oma potentsiaalist. Hea lugeja! Nii sinus kui minus kui meis kõigis on alati ja iga hetk võimalus teha midagi enamat!

Minu jaoks on oma täispotentsiaalis elamine see, kui olen igal võimalusel just selles käesolevas hetkes. Näen enda ümber toimuvat teravdatud tähelepanuga, hoolivusega ja kirega. Mida rohkem olen hetkes kohal, seda rohkem on minus julgust astuda samm kaugemale, kui minult on oodanud nii ühiskond kui ka mina ise. Just igapäevaselt oma mugavustsoonist (ai kui hea ja mõnus seal oleks ju muliseda…) välja tulles ja endale meelde tuletades, miks ma siin olen ja mida kasulikku ma saan õppida igast hetkest, on minu jaoks elamine oma täispotentsiaalis.

Niisiis küsi endalt täna ja vasta ausalt:

• kui palju on sinus üldse kirge ja soovi elada oma elu “täie rauaga”?
• kas sa püüad lihtsalt vedada läbi igast päevast, tehes oma rutiinseid tegevusi ja kõndides aastaid sisseharjunud teid?
• Kas sul on üldse vaja midagi enamat?
• Miks tänapäeva ühiskonnas see potentsiaali lugu nii popuaarne on?
• Kas sa ei pruugi oma tööelus ja karjääris üldse muudmoodi läbi lüüa, kui ei lähe kaasa tohutu trendiga?

Sa võid endale ausalt peeglisse vaadata ja vastata ka seda, et sinus lihtsalt pole seda “erilisust” ja sa ei ole milleski nii andekas. Et sinus polegi mingit eeldust mingiks potentsiaaliks… tundub, nagu ettekääne, miks midagi mitte muuta, eks? Igaühes meist on oma ressurss ja varjatud võimed, kuid kui need kauaks jäävad unustusse, ei pruugi nende ellu äratamine olla just mugav ja lihtne. Ometi ei saa öelda, et oled tuim ja lootusetu. Astu lihtsalt korraks kõrvale ja vaata ennast teise nurga alt. Ära võrdle ennast teistega, vaid vaata ennast ilma hinnanguteta! Ilmselt näeb sinus erinevaid tahke kõik teised, aga ise pole sa seda tähele pannudki. No nüüd on vist siis õige aeg seda teha, eks?

Väärtusta ja hoia seda, mis on sinu algolemus. Püüdle selle algolemusega kontakti saamise poole. See pole midagi üleloomulikku. Ära püüdle millegi võõra ja tahumatu järele, mis ei ole sinu algolemusest pärit. Paraku tehakse seda täna ümberringi väga palju nii, et veri ninast väljas! Niimoodi püütakse vaid tõestada enamasti välisele maailmale, aga ka enesele, milleks sa sel hetkel võimeline oled.

Kokkuvõtteks soovin sulle täna seda, et mõtleksid sügavalt järele, kas sa elad iga päeva oma täispotentsiaalis või lihtsalt proovid päevaga kuidagi hakkama saada. Niisiis – kas su eksistents on Elu või on eksistents versus Elu?

Sinu terapeut,

Liis Kuurme