Tänane lugu on blogipostitustest vast kõige erilisem ja ka kõige erinevam! See on lugu Elu Majast ja selles elavast Jälgijast, kes naudib Elu Mängu ning püüab mõistatada seda, mismoodi väline maailm selle mänguga hakkama saab!

Mulle meeldib istuda oma kohvitassiga oma Elu Maja verandal. Vaatlen neid, kes mööda jalutavad. Mõni viipab eemalt käega, sest on ammustest aegadest minu majast ja minust mööda jalutanud. Mõned aga astuvad ligi ja istuvad koos minuga verandal. Vaikides. Ning kui aeg sealmaal, uitavad oma teekonnal edasi. Mõni rüüpab koos minuga tassikese kohvi ja tõdeb, et on hea olla. Mõni aga varjub põõsaste taha või kaob sootuks teisele poole teed, kui näeb, et istun jälle oma verandal. Tead, see veranda on nagu teater – selle ees, sees ja taga toimub koguaeg midagi. Osa on silmale näha ja osa peidus. Aga kõik, mis toimub, on ehe ja puhas.

Vahel on verandal istudes jahedavõitu, vahel sajab õues vihma, vahel aga lõõskab päike. Aga verandal on mõnus katus, mille alla ja varju on mul võimalik alati minna, kui mu kohvitassis suuremat sorti segadus peaks tekkima.

Alles hiljuti käis üle mu maja tornaado ja viis kõik minema. Terve maja! Kõigega, mis selles oli. Mälestused ja kogemused vaid jäidki alles. Aga minema pühiti kõik, mis oli aastate jooksul kujundanud minust minu. Nüüd siis kukkusin ma näoli mudasse, sest majast jäigi alles vaid mudane mülgas. Koht, mis meenutas eelmiste sajandite jäänukeid sõdadest, haavatutest ja raskest ajast, näljast ja haigustest.

Ometi tõusin selles mülkas jälle püsti. Pühkisin viimased pisarad, mis olid nutetud valust ja piinast, igatsusest ja hirmust ning ennekõike enesehaletsusest. Ebakindlalt, aga järjepidevalt korjasin päev-päeva ja tund-tunnihaaval kokku jäänused. Tänasin neid, et need olid olnud osa minu elust ning siis matsin nad pühalikult aeda.

Ja viimaks, kui päike oli kuivatanud mudase maapinna, olin valmis. Ma alustasin oma Uue Elu Maja ehitamisega.

Ehitasin oma Uue Elu Maja. Juba vundamendist alates sai kõik tehtud hoopis teistmoodi, kui seni oli olnud. Selle toad on nüüd täis puhtust, kirgast valgust ja tingimusteta armastust! Ei mingeid pimedaid nurgataguseid ega tolmu täis pööningut, kuhu vanasti kõiki mälestusi sai kuhjata. Ma riputasin hoopis seintele pildid Õnnest, Rõõmust, Lihtsusest, Siirusest ja Turvatundest, et meenutada seda, mis on mulle oluline. Iga aken on piisavalt suur, et näha seest välja võimalikult palju ja samas piisavalt väike, et väljast sisse näeb täpselt nii palju, kui ma ise tahan. Selle Elu toas (mitte elutoas) valitseb hubane olemise ruum, kus on suur raamaturiiul, et ammutada endasse aeg-ajalt midagi kosutavat ja teiste poolt kirja pandud tarkuseterasid. Kamin, milles praksuv tuli soojendab ka kõige külmema südame ja puhastab jäised jäsemed eksinutelt, on ainus “ekraan”, mida vaadata. Ja selles kaminas ei saa puud mitte kunagi otsa!

Kööki valitseb enamasti üks Haldjas, kes oskabki võluda mitte millestki midagi kosutavat igaühele, kellel kõht tühjaks on läinud (tundub, nagu tõeline Perenaine, eks?) Tema hoolivus ja huvi kõigi külaliste suhtes on nii ehe ja armastav, et lisaks korralikule kõhutäiele, saab igaüks siit kaasa ka paraja annuse rammusat naeru ning kerget ja õhulist vabadusetunnet.

Vannituba on selle Elu Maja ilmselt kõige toredam koht. Siin saan ma lubada endal ja omale külla tulnud rändajatel veekohina saatel ennast tõeliselt puhastada! Ma ei räägi mitte mustadest jalgadest ja kätest, vaid raskest koormast, mis selle mustuse peidus endale pesa on teinud. Olen näinud palju erinevat sorti koormaid, millele on pandud palju nimesid: häbitunne, kadedus, viha, pettumus, ahastus, haigus, vägivald, puudus, kurbus, lein jpm. Vesi, mis kraanist voolab, peseb aga kõik puhtaks, kes seda päriselt on valmis maha pesema. Ikka selleks, et edasi liikuda. Sest siia majja ei saa jääda elama. See on minu Elu Maja. Ja kõik, kes siit läbi käivad, on vaid teelised. Igaühel oma lugu ja saatus.

Ah, et kes siis mina olen? Kas hotellipidaja? Kas lihtsalt heategija? Kas suures igavuses vaevlev tähelepanu norija?

Ei. Hea lugeja, ma olen Jälgija. Mina olen lihtsalt Jälgija – vaatan vaid kõrvalt, kuidas keegi oma teekonnal toimetab. Kes millist Elu Mängu mängib. Ja vahel, kui keegi söandab minult abi või arvamust küsida, annan selle oma äranägemise järgi nii puhta peegeldusena, nagu oskan. Ja täna satuvadki minu juurde enamasti vaid need, kes juba julgevad küsida. Edasine on nende endi teha. Mina ju ei lahenda probleeme ja ela kellegi teise elu. Mina vaid jälgin.

Lõbusat ja toetatud teekonda, hea lugeja! Ja kui kunagi satud minu Elu Maja verandale, kui ma seal parasjagu istun, siis tule ligi. Tervitame ja vahetame mõtteid ning kui aeg küps, saame jälle oma teed minna.

Sinu terapeut,

Liis Kuurme