Üksindusel ja üksindusel on suur vahe. Õigupoolest on üksindusel erinevad tähendused ja variatsioonid. Nii nagu armastuselgi.

Täna ajendas mind antud teemal kirjutama üks klient, kes avas üksinduse mõtet väga valusa lapsepõlvemälestusena, mis saadab teda ikka veel.

Nimelt tema lapsepõlv möödus tihti üksinduses üksinda olles – tähelepanu, lähedust ja armastust soovides, tõukasid vanemad teda enamasti eemale. Vanematel oli oma töö ja tegemised ning ilmselt veel 40-50 aastat tagasi oli elukorraldus selline, kus alati ei jätkunud oskust ja aega lastele päriselt tähelepanu suunata. Lapsed jäeti tollal ikka rohkem omapäi, aga keegi ei osanud küsida, kuidas see omapäi ja üksinda jätmine ka tegelikult mõjus, mida see tähendas neile? Tänaseks on juba pea 50-aastane naine aga olukorras, kus pelgalt sõna “üksinda” tekitab temas tohutut hirmu, kurbust ja turvatunde puudumist.

Kui nii mõelda, siis me sünnime siia ilma üksinduses ja sureme samamoodi. Alles hiljuti lugesin mõtet, et ka igal õhtul, sel hetkel kui uinume, oleme me üksinduses. Ja ometi tundub väga paljudele see sõna tohutut kurvameelsust, isegi paanikat. Aga uinudes me ometi liigume oma alateadvuse koridorides ja seda kurvameelsust ja paanikat ei ole.

Üks teine, ca 70-aastane proua, käis minu vastuvõtul umbes poolteist kuud tagasi. Ka tema on olnud juba aastaid üksinda, sest abikaasa suri. Ta rääkis mulle südantlõhestavalt, kui väga ta ei tahtnud enam olla üksinduse-tundes. Teda näris see niivõrd, et peale pikki aastaid polnud ka füüsilises kehas enam valu- ning pingevaba kohta. Tema peamine eesmärk oli saada kuidagi sellest seisust välja ja tunda jälle rõõmu, vabanemist ning meelerahu. Tegelesin temaga põhjalikult ja andsin edasiseks juhtnöörid. Kuu aega hiljem helistas ta mulle ja ütles “kuldsed sõnad”: “Tead, Liis, ma saan nüüd istuda diivaninurgal ja tunda üksindust ka nii, et see ei tee enam mulle haiget! Ma sain aru, et üksindus ei pea olema enam valus ja kurb, vaid selles on oma võlu ja ilu! Mu keha on jälle vaba pingest ja kummalistest valudest!”

Hea lugeja, anna endale teinekord võimalus tunda üksindust. Üksindus ei võrdu üksi olemisega, aga vahel on vaja üksi olles üksindusega veidi koos olla. Üksindus on tegelikult enese sisekaemus – oma sisemaailma, tunnete ja mõtete koostöö seiramine selleks, et mõista, mida hingel vaja on. Üksinduses leiad ilmselt ka armastuse. Armastuse eelkõige enese vastu ja elu vastu, mis sulle on kingitusena antud. Ära karda seda!

Alles hiljuti kuulsin ühe meesterahva suust sõnu: “Kui tahaksid kedagi armastada, siis ole ise armastus! Kui tahad olla õnnelik, ole ise õnn! Kui tahad saada terveks, siis ole ise tervis! Kui tahad kaastunnet, tähelepanu ja empaatiat, saa ise nendeks ning paku seda ka teistele!”

Niisiis – naudi oma üksindust, sest sealt leiad vaikuse ja enesekindluse ja armastuse! Kui sa leiad sealt praegu veel vaid hirmu, kurbust ja ebakindlust, on aeg saada kellekski teiseks.

1. detsembril käivitub TimeWaver süsteemi looja Marcus Schmieke eestvedamisel järjekordne GEHP ehk Global Earth Healing Project, mille eesmärgiks on luua positiivseid impulsse üle kogu maailma läbi nii TimeWaveri seadmete süsteemi, aga ka kaastaes sinna inimesi, kes oma mõtete ja kavatsusega annab oma panuse globaalsele muutusele. Sel korral keskendub projekt armastusele. Loe kindlasti siit lisa ja mõtle, kuidas saaksid omalt poolt panustada sellesse, et praegusel ajal (pimedad õhtud ja advendieelne aeg) oleks inimestes rohkem positiivset üksindust, sisekaemust ja armastusetundes olemist!

Ilusat advendiootust!

Sinu terapeut,

Liis Kuurme